Czcionka:Mniejsze АаWiększe Aa


Originaali tiitel:

Jo Nesbø

Kniv

Aschehoug

2019


Toimetanud ja korrektuuri lugenud Hille Lagerspetz

Kujundanud Eiko Ojala


Copyright © Jo Nesbø, 2019

Published by agreement with Salomonsson Agency

© Tõlge eesti keelde. Kadri Rood, 2019


ISBN 978-9985-3-4717-1

ISBN 978-9985-3-4745-4 (epub)


Kirjastus Varrak

Tallinn, 2019

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak


Trükikoda Greif OÜ

ESIMENE OSA

1. PEATÜKK

Pehkinud männi oksa küljes õõtsus räbaldunud kleit. See meenutas vanamehele noorusajast pärit laulu kleidist pesunööril. Aga see kleit ei õõtsunud lõunatuules, nagu laulus juhtus, vaid jõe jääkülmas sulaveevoolus. Jõe põhjas oli täiesti vaikne, ja kuigi kell näitas viis pärast lõunat ja oli märtsikuu ja taevas veepinna kohal ilmateate sõnul pilvitu, ei jäänud päikesepaistest pärast läbi jääkihi ja nelja meetri vee filtreerumist suuremat järele. Seega viibisid mänd ja kleit kummalises rohekas hämaruses. Ta nentis, et see on suvekleit, sinine, valgete täppidega. Võib-olla oli kleidil kunagi mingi värv olnud, ta ei teadnud, see sõltus sellest, kui kaua oli kleit oksa küljes vangis olnud. Ja nüüd õõtsus suvekleit voolus, mis kunagi ei lakanud, mis kleiti pesi, seda silitas, kui veetase oli madal, ning kiskus ja tiris, kui jõgi kobrutas, aga nii või teisiti tükkhaaval katki rebis. Niimoodi vaadatuna oli see räbaldunud kleit nagu tema ise, mõtles vanamees. Kunagi oli see kleit kellelegi midagi tähendanud, tüdrukule või naisele, mõne mehe pilgule või lapse kätele. Aga nüüd oli see – nagu vanameeski – kaotatud, kadunud, ilma igasuguse funktsioonita, vangistatud, peatunud, tumm. Oli ainult aja küsimus, millal vool ja aeg rebivad ära viimase siilu sellest, mis kunagi oli.

„Mida te vaatate?” kuulis ta häält enda tooli taga lausumas. Ta pööras lihasvalu trotsides pead ja vaatas üles. Veendus, et tegemist on uue kliendiga. Vanamees unustas rohkem kui varem, aga mitte kunagi ühtegi nägu, mis oli käinud Simenseni jahi- ja kalastuspoes. See klient ei taha relva ega laskemoona. Väikese harjutamise järel võis nende pilgust näha, kes on mäletsejad ja kuuluvad inimkonna sellesse ossa, kelle tapmisinstinkt on kaduma läinud, kes ei jaga teise osa saladust: et pole midagi, mis annaks mehele ärksama tunde kui kuuli kihutamine suurde, sooja imetajasse. Vanamees oletas, et klienti huvitab mõni lantidest või õngeritvadest, mis rippusid kappides otse nende ees seinal oleva suure teleriekraani all ja kohal, või siis hoopis mõni poe teises otsas olevatest loomakaameratest.

„Ta vaatab Haglebu jõge.” Vastas Alf. Väimees oli nende juurde tulnud. Ta kõikus kandadel, käed selle pika nahast jahivesti taskus, millega ta pidevalt tööl käis. „Panime sinna eelmisel aastal koos kaameratootjaga veealuse kaamera üles. Nüüd on meil ööpäev ringi otsepilt täpselt Norafossenist mööduva lõhetrepi algusest ja saame jälgida, millal kala jõge mööda üles hakkab tulema.”

„Millal ta siis tuleb?”

„Mõned uitajad aprillis ja mais, aga suur sissevool ei alga enne juunit. Forell koeb enne lõhet.”

Klient naeratas vanamehele. „Siis te olete natuke varajane, või kuidas? Või olete mõnda kala näinud?”

Vanamees avas suu. Ta lausus sõnu oma mõttes, ta ei olnud neid unustanud. Aga välja ei tulnud midagi. Ta pani suu jälle kinni.

„Afaasia,” ütles Alf.

„Mis asi?”

„Rabandus, ta ei räägi. Kas otsite kalapüügivarustust?”

„Metsakaamerat,” vastas klient.

„Olete siis jahimees?”

„Jahimees? Tänan, ei. Ma leidsin Sørkedalenis täpselt oma suvila eest väljaheiteid ja need ei meenutanud mulle midagi, mida varem oleksin näinud, nii et ma tegin pilti, panin selle Facebooki üles ja küsisin, millega tegu. Sain hetkega mägedes elavalt rahvalt vastuse. Karu. Karu! Metsas, mis on kahekümneminutise sõidu ja pooletunnise jalutuskäigu kaugusel siit, kus me praegu oleme, Norra pealinna keskusest.”

„See on ju suurepärane.”

„Sõltub sellest, mida te suurepärase all silmas peate. Nagu öeldud, siis on mul seal suvila. Ma käin seal koos perega. Ma tahan, et keegi selle looma maha laseks.”

„Ma olen jahimees, nii et ma saan väga hästi aru, mida te silmas peate, aga te ju teate, et isegi Norras, kus mitte just väga ammu oli veel palju karusid, ei ole viimase paarisaja aasta jooksul surmaga lõppenud karurünnakuid registreeritud.”

Üksteist, mõtles vanamees. Üksteist inimest alates aastast 1800. Viimane aastal 1906. Ta võis ju olla kaotanud kõnevõime ja motoorika, aga mitte mälu. Ja tema mõistus oli selge. Suuremalt jaolt, tähendab. Mõni üksik kord sattus ta segadusse ja vahetevahel nägi ta, kuidas väimees Alf ja tütar Mette pilke vahetasid, ning siis sai ta aru, et on midagi segamini ajanud. Alguses, kui nad olid võtnud üle poe, mille tema oli asutanud ja mida viiskümmend aastat pidanud, oli ta end kasulikuks teinud. Aga nüüd, pärast viimast rabandust, ta lihtsalt istus seal. See polnudki nii paha. Ei, pärast Olivia surma ei esitanud ta tegelikult kuigi suuri nõudmisi sellele, mis elust järele oli jäänud. Piisas sellest, et ta sai olla perekonna lähedal ja iga päev sooja õhtusöögi, võis istuda poes selles toolis ja vaadata teleriekraani, lõputut hääletut programmi, kus tegevus toimub tema tempos ja kõige dramaatilisem, mis võib juhtuda, on see, et ühel hetkel vallutab lõhetrepi esimene kudemisvalmis kala.

„Teisalt ei tähenda see, et seda ei võiks enam juhtuda.” Vanamees kuulis Alfi häält, kes oli kliendi loomakaamerate riiuli juurde viinud. „Isegi kui see loom kaisukaru moodi välja näeb, on kõik lihasööjad tapjad. Nii et muidugi peaksite endale kaamera hankima, et selgeks teha, kas loom on ennast suvila lähedale sisse seadnud või lihtsalt läks mööda. Pruunkaru ärkab muide umbes praegusel ajal talveunest ja nad on näljased. Nii et pange kaamera üles sinna, kus väljaheiteid nägite, või siis suvila külge.”

„Nii et kaamera on selle pesakasti sees?”

„See pesakast, nagu te seda nimetasite, kaitseb ilmastiku ja ligitikkuvate loomade eest. See on lihtne, asjalik kaamera. Töötab Fresneli läätsega, mis registreerib infrapunakiirguse, mida loomad, inimesed ja kõik muu välja saadavad. Kui kiirgus ümbrusest erineb, käivitub filmimine automaatselt.”

Vanamees kuulas poolenisti vestlust, aga tema tähelepanu oli endale tõmmanud miski muu. Miski, mis toimus teleriekraanil. Ta ei näinud, mis see on, aga rohekasse pimedusse oli tekkinud heledam kuma.

„Video salvestatakse kaameras olevale mälukaardile – te saate seda pärast oma arvutis vaadata.”

„Vaat see on suurepärane.”

„Jah, aga te peate füüsiliselt sinna kohale sõitma ja kontrollima, kas salvestisi on tekkinud. Kui valida see natuke kallim mudel, saate oma telefonile iga kord sõnumi, kui kaamera on pilti teinud. Alternatiiviks on tippmudel, millel on samuti mälukaart, aga mis lisaks saadab salvestise otse teie telefoni või meiliaadressile. Niimoodi võite elutoas istuda ja kaamera juurde on vaja minna ainult selleks, et aeg-ajalt patareid vahetada.”

„Mis siis, kui karu öösel tuleb?”

„Kaameratel on infrapuna-LED. Nähtamatu valgus, mis ei hirmuta looma minema.”

Valgus. Nüüd nägi vanamees seda. Paremalt tuli valguskoonus. See puuris läbi rohelise vee, tabas kleiti ja meenutas talle üheks judisema panevaks hetkeks tüdrukut, kes oli lõpuks jälle ellu äratatud ja tantsis rõõmust.

„See on ju puhas ulme!”

Vanamees avas suu, kui nägi kosmoselaeva pildile ilmumas. Laev oli seest valgustatud ja hõljus pooleteise meetri kõrgusel jõepõhja kohal. Seal põrkas see keset voolusängi suure kiviga kokku ja pööras ümber nagu aegluubis filmis, samal ajal kui esituled üle jõepõhja libisesid ja kaameraobjektiiviga kohtudes vanamehe hetkeks pimestasid. Siis takerdus õõtsuv sõiduk männi jämedatesse okstesse ja jäi pidama. Vanamees tundis, kuidas süda rinnas taob. See oli auto. Salongivalgus põles ja ta nägi, et auto oli peaaegu laeni vett täis. Ja salongis oli keegi. Inimene, kes esiistmel pooleldi istus, pooleldi seisis, surus pead meeleheitlikult vastu katuse sisekülge ja ilmselgelt püüdis õhku saada. Üks autot kinni hoidvatest mädanenud okstest murdus ja vool viis selle kaasa.

„Pildid ei tule nii teravad ega selged nagu päevavalguses ja need on mustvalged. Aga kui objektiiv udune ei ole või midagi muud tee peale ei jää, siis näete oma karu küll.“

Vanamees lõi jalaga vastu põrandat, et endale Alfi tähelepanu tõmmata. Autos olev inimene paistis sügavalt sisse hingavat ja sukeldus vee alla. Tema lühikesed turris juuksed lainetasid ja põsed tungisid esile. Ta lõi mõlema käega vastu kaamera poole olevat külgmist akent, aga vesi muutis löögid jõuetuks. Vanamees oli käed käetugedele toetanud ja proovis end toolist püsti ajada, aga lihased ei teinud seda, mida ta neil teha palus. Ta märkas, et mehe ühe käe keskmine sõrm on hall. Mees lõpetas rusikaga tagumise ja lõi laubaga vastu klaasi. Tundus, nagu oleks ta alla andnud. Veel üks oks murdus ning vool tiris ja sikutas, et autot lahti tõmmata, aga mänd ei tahtnud veel lahti lasta. Vanamees vahtis laastatud nägu, mis oli autoakna sisekülje vastu surutud. Pungis sinised silmad. Arm, mis joonistas suunurgast ühe kõrvani maksavärvi kaare. Vanamees oli toolist püsti saanud ja astus kaks vaaruvat sammu loomakaamerate riiuli poole.

„Vabandust,” ütles Alf vaikselt kliendile. „Mis on, isa?”

 

Vanamees osutas selja taha teleri poole.

„Tõesti?” küsis Alf umbusklikult ja läks kiirete sammudega vanamehest mööda teleri juurde.

„Kala?”

Vanamees raputas pead ja pöördus jälle ekraani poole. See oli kadunud. Kõik oli samamoodi nagu enne. Jõepõhi, surnud mänd, kleit, läbi jää kumav rohekas valgus. Nagu midagi ei olekski juhtunud. Vanamees lõi uuesti jalaga vastu põrandat ja osutas ekraani poole.

„Rahu nüüd, isa,” ütles Alf ja patsutas talle sõbralikult õlale. „Sa ju tead, et kudemiseks on veel liiga vara.” Ta läks kliendi ja loomakaamerate juurde tagasi.

Vanamees vaatas neid kahte meest, kes seisid tema poole seljaga, ning tundis, kuidas meeleheide ja raev temast üle pühivad. Kuidas sai ta selgeks teha, mida ta just näinud oli? Arst oli öelnud, et kui rabandus kahjustab nii esimest kui ka tagumist vasaku ajupoolkera osa, siis ei saa kannatada mitte ainult kõnevõime, vaid tihti ka üldine suhtlusvõime nii kirja kui žestikuleerimise teel. Ta vaarus tooli juurde ja istus jälle maha. Vaatas jõge, mis muudkui voolas. Segamatult. Häirimatult. Muutumatult. Paari minuti pärast tundis ta, et süda lööb jälle rahulikumalt. Kes teab, võib-olla seda ei juhtunudki. Võib-olla oli see lihtsalt välgatus järgmisest sammust vanaduse totaalse pimeduse poole. Või praegusel juhul selle värvirikka hallutsinatsioonide maailma poole. Ta vaatas kleiti. Hetkeks, kui ta oli arvanud, et seda valgustavad autotuled, oli tundunud, nagu näeks ta Oliviat selles tantsimas. Ja autoakna taga valgustatud salongis oli ta silmanud nägu, mida oli varemgi näinud. Nägu, mida ta mäletas. Ja ainsad näod, mida ta ikka veel mäletas, olid need, mida ta nägi siin, poes. Seda meest oli ta näinud kaks korda. Need sinised silmad, maksavärvi arm. Mees oli mõlemal korral loomakaamera ostnud. Politseinikud olid hiljuti poes käinud ja mehe kohta küsinud. Vanamees oleks võinud neile rääkida, et mees oli pikk. Ja et tal oli olnud see pilk. Pilk, mis tähendab, et ta teab saladust. Mis tähendab, et ta ei ole mäletseja.

2. PEATÜKK

Svein Finne kummardus naise kohale ja pani käe tema laubale. See oli higist märg. Silmad, mis Finne poole üles vahtisid, olid valust pärani. Või hirmust. Peamiselt hirmust, arvas Finne.

„Kas sa kardad mind?” sosistas ta.

Naine noogutas ja neelatas. Finne oli alati arvanud, et naine on ilus. Kui ta nägi naist tolle majja sisenemas ja sealt lahkumas, kui naine oli spordiklubis, kui Finne istus metroos temast ainult paari istme kaugusel ja lasi tal ennast näha. Lihtsalt selleks, et ta teaks. Aga ta ei olnud kunagi näinud naist kaunimana kui nüüd, kui too lebas seal nii abitult, nii täielikult tema võimuses.

„Ma luban, et see käib kähku, armsam,” sosistas ta.

Naine neelatas. Nii hirmul. Finne mõtles, kas peaks teda suudlema.

„Nuga kõhtu,” sosistas ta. „Siis on see läbi.”

Naine pigistas silmad kinni ja ripsmete alt tungis välja kaks läikivat pisarat.

Svein Finne naeris vaikselt. „Sa teadsid, et ma tulen. Sa teadsid, et ma ei saa sul minna lasta. Ma andsin ju vande.”

Ta libistas nimetissõrme läbi higi ja pisarate segu naise põsel. Nägi naise ühte silma läbi suure haigutava augu oma käelabas, kotka tiivas. Augu oli endast jätnud kuul ühe tollal noore politseiniku relvast. Nad olid Svein Finne kaheksateistkümne seksuaalse väärkohtlemise eest kahekümneks aastaks vangi mõistnud ja ta ei olnud eitanud tegusid endid, ainult nimetust „väärkohtlemine” ja seda, et tema teod on midagi, mille eest üht meest karistada tuleks. Aga kohtunikud ja vandekohus arvasid ilmselt, et Norra seadused on looduse omadest ülemad. See selleks.

Naise silm vahtis teda läbi kraatri.

„Kas oled valmis, armsam?”

„Ära kutsu mind nii,” vingatas naine rohkem anuvalt kui käskivalt. „Ja ära ütle „nuga” ...”

Svein Finne ohkas. Miks inimesed nii väga nuga kardavad? See oli inimese esimene tööriist, kaks ja pool miljonit aastat on neil olnud aega sellega harjuda ja ikka veel leidub neid, kes ei suuda näha ilu selles, mis oli võimaldanud neil puu otsast alla tulla. Jaht, peavari, põllumajandus, toit, kaitse. Sama palju kui nuga elusid võttis, sama palju see ka lõi elu. Ei saa olla ühte ilma teiseta. Ainult need, kes sellest aru said, kes leppisid oma inimlikkuse tagajärgedega, oma päritoluga, suutsid nuga armastada. Karta ja armastada. Taas sama asja kaks poolt.

Svein Finne tõstis pilgu. Vaatas nugasid, mis lebasid nende kõrval pingil, valmis kasutamiseks. Et valida. Oli tähtis valida õige töö jaoks õige nuga. Need noad olid head, täitsid oma eesmärki, olid äärmiselt kvaliteetsed. Aga oli selge, et neil puudus midagi, mida Svein Finne noalt ootas. Isiksus. Hing. Maagia. Enne seda, kui noor lühikeste turris juustega politseinik kõik hävitas, oli Svein Finnel olnud ilus kahekümne kuuest noast koosnev kogu.

Kõige ilusam oli Jaava päritolu nuga. Pikk, õhuke ja asümmeetriline, nagu looklev käepidemega madu. Puhas ilu, naine. Kasutuses polnud see ehk kõige tõhusam, aga sellel oli nii mao kui ka kauni naise hüpnotiseeriv mõju, mis pani inimesed su tahtmist täitma. Kollektsiooni kõige tõhusam mõrvarelv seevastu oli rampuri, india maffia lemmik. Sellest õhkus külma, nagu oleks see jääst tehtud, see oli nii inetu, et oli lausa lummav. Tiigriküünise kujuga karambit’is olid tõhusus ja ilu ühendatud. Kuigi ilu oli ehk natuke liiga kaalutletud nagu hooral, kellel on natuke liiga tugev meik ja natuke liiga kitsas kleit liiga sügava dekolteega. See polnud Svein Finnele kunagi meeldinud. Talle meeldisid nad süütutena. Neitsilikena. Ja eelistatavalt lihtsatena. Nagu tema lemmiknuga kollektsioonis. Soome puss. Käepide oli mingist pähkelpruunist puuliigist, ilma käekaitseta, tera oli lühike, soonega ning selle terav serv kaardus üles ja lõppes teravikuga. Ta oli ostnud pussi Turust ja oli seda kaks päeva hiljem kasutanud, et selgitada olukorda töntsakale kaheksateistaastasele tüdrukule, kes töötas ihuüksi Helsingi lähedal Neste bensiinijaamas. Juba siis oli ta – nagu alati, kui temas tärkas seksuaalne ootus – hakanud natuke kogelema. See polnud märk kontrolli puudumisest, pigem risti vastupidi, see oli lihtsalt dopamiin. Ja kinnitus selle kohta, et seitsmekümneaastaselt on ta niisama tugev. Tal oli kulunud täpselt kaks ja pool minutit, et uksest sisse astuda – tüdruk vastu letti suruda, tal püksid jalast lõigata, ta tolmeldada, tema ID-kaart välja võtta, Maalini nimi ja aadress üles kirjutada – ja juba oligi ta jälle väljas. Kaks ja pool minutit. Kui mitu sekundit oli tolmeldamine ise kestnud? Šimpansite suguühe kestab keskmiselt kaheksa sekundit, kaheksa sekundit, mil mõlemad ahvid on kõikjal varitsevate kiskjate maailmas kaitsetud. Gorilla, kellel on vähem looduslikke vaenlasi, võib pikendada naudingut ühe minutini. Aga distsiplineeritud mees vaenlase maal peab ohverdama naudingu kõrgemale eesmärgile: paljunemisele. Nii et samamoodi nagu pangarööv ei tohiks kunagi kesta kauem kui neli minutit, ei tohiks ka tolmeldamine avalikus kohas kesta rohkem kui kaks ja pool. Evolutsioon annab õiguse talle, see oli lihtsalt aja küsimus.

Aga nüüd, siin, oli ümbrus turvaline. Pealegi tolmeldamist ei tule. Mitte et tal poleks tahtmist olnud, oli küll. Aga praegu siseneb naisesse hoopis nuga, iial pole mõtet proovida naist viljastada, kui järglasi niikuinii ei tule. Sellisel juhul säästab distsiplineeritud mees oma väärtuslikku seemet.

„Ma tohin ju sind ometi armsamaks kutsuda, kui me kihlatud oleme,” sosistas Svein Finne.

Naine vahtis teda šokist tumedate silmadega. Tumedatega, nagu oleksid need juba kustunud. Nagu ei oleks enam valgust, mida endast väljapoole jätta.

„Me ju oleme kihlatud,” naeris Finne vaikselt ja surus oma paksud huuled naise omadele. Kuivatas tema huuled automaatselt oma flanellsärgi varrukaga, et mitte sülge maha jätta.

„Ja seda olen ma sulle lubanud ...” ütles ta ja libistas käe naise rindade vahelt alla kõhu poole.

3. PEATÜKK

Harry ärkas. Midagi oli valesti. Ta teadis, et talle tuleb kohe meelde, mis asi, et see mõni õnnis teadmatuseviiv on kõik, mis tal on, enne kui reaalsuse rusikas teda tabab. Ta avas silmad ja kahetses seda kohe. Tundus, nagu oleks läbi räpase, viirulise akna sisse tungiv ja väikest tühja elutuba valgustav päevavalgus jätkanud takistamatult teekonda valutavasse punkti tema silmade taga. Ta otsis varju laugude taga valitsevast pimedusest ja jõudis mõelda, et oli und näinud. Rakelist muidugi. See oli alanud sama unenäoga, mida ta oli nii palju kordi varem näinud, sellest hommikust palju aastaid tagasi, üsna varsti pärast nende tutvumist. Rakel lebas, pea tema rinnal, ja Harry küsis, kas ta kontrollib, kas vastab tõele see, mida räägitakse – et Harryl ei ole südant. Ja Rakel naeris seda naeru, mida Harry armastas, ta võis Rakeli naerma ajamiseks kõige idiootsemaid asju teha. Siis tõstis Rakel pea, vaatas teda oma soojade pruunide silmadega, mille oli saanud oma austerlannast emalt, ja vastas, et see on tõsi, aga et ta annab Harryle poole enda omast. Ja seda ta tegigi. Rakeli süda oli nii suur, see pumpas verd Harry kehas ringi, sulatas ta üles, tegi temast jälle päris inimese. Abikaasa. Ja isa Olegile, kinnisele tõsisele poisile, keda Harry oli vähehaaval hakanud armastama nagu oma poega. Harry oli õnnelik. Ja surmani hirmunud. Õnnelikus teadmatuses sellest, mis juhtuma hakkab, aga õnnetult teadlik sellest, et midagi hakkab, et ta ei ole kogu selle õnne jaoks loodud. Ja surmani hirmunud, et kaotab Rakeli. Sest üks pool südamest ei saa lüüa ilma, et ka teine seda teeks, seda ta teadis, ja seda teadis ka Rakel. Nii et kui ta ei saa elada ilma Rakeli südamepooleta, miks oli ta siis naise juurest öösel unes põgenenud?

Ta ei teadnud, ei mäletanud, aga Rakel oli tulnud oma südamepoolt tagasi nõudma, oli kuulnud tema juba nõrgenevaid südamelööke, leidnud ta üles ja helistanud tema uksekella.

Lõpuks tabas teda teel olnud rusikas. Reaalsus.

Et ta on Rakeli juba kaotanud.

Ja et mitte tema ei olnud põgenenud, vaid Rakel oli ta välja visanud.

Harry ahmis õhku. Mingi hääl puuris läbi kuulmekäigu ja ta sai aru, et valu ei ole mitte ainult silmade taga, vaid kogu aju on üks suur valukeskus. Ja et seesama hääl oli enne ärkamist selle unenäo käivitanud. Keegi helistaski päriselt uksekella. Idiootne, tüütu, truu lootus tõstis jälle pead.

Silmi avamata sirutas Harry käe diivani kõrvale põrandale, viskipudeli poole, ajas selle ümber ja kuulis kõmisevast häälest, mida see üle kulunud parkettpõranda veeredes tegi, et pudel on juba tühi. Ta ajas silmad lahti. Vahtis kätt, mis rippus põranda kohal nagu ahne küünis, vahtis keskmise sõrme halli titaanist proteesi. Käsi oli verine. Pagan. Ta nuusutas oma sõrmi, proovides samal ajal meelde tuletada, kuidas eilne päev oli lõppenud ja kas sellesse oli segatud naisi. Rapsas teki pealt ja heitis pilgu oma 193-sentimeetrisele alasti kõhnale kehale. Tema langemisest oli liiga vähe aega möödas, et see oleks füüsilisi jälgi jätnud, aga kui läheb nii nagu tavaliselt, kaob lihasmass nädal-nädalalt ning juba niigi hallikasvalge nahk omandab veelgi valgema värvi, ta muutub kummituseks ja haihtub lõpuks täiesti. Mis oligi ju joomise mõte, kas polnud?

Ta ajas end vandudes istuli. Vaatas ringi. Ta oli tagasi seal, kus ta oli olnud enne seda, kui temast oli jälle inimene saanud. Ainult nõksu võrra madalamal. Ta ei teadnud, kas see on saatuse iroonia, aga neljakümneruutmeetrine kahetoaline korter, mille ta oli nooremalt politseikolleegilt kasutada saanud ja lõpuks üürile võtnud, asus korrus allpool sellest korterist, kus ta oli elanud enne, kui kolis Rakeli juurde tolle Holmenkolleni palkmajja. Korterisse kolides oli Harry IKEA-st diivanvoodi ostnud. Peale selle koosnes tema mööbel diivani taga olevast vinüülplaatide riiulist, diivanilauast, peeglist, mis senini toetus elutoa põrandal vastu seina, ja esikukummutist. Harry ei olnud kindel, kas see tuli ettevõtlikkuse puudusest või püüdest end veenda, et eluase on ajutine, et Rakel võtab ta tagasi, kui on natuke järele mõelnud.

Ta kaalus, kas tal on vaja oksendada. Njaa. Ilmselt võis ta ise valida. Tundus, et keha harjub mürgiga paari nädala jooksul, hakkab annuseid taluma. Ja nõudma, et neid suurendataks. Ta vahtis tühja viskipudelit, mis oli tema jalalabade vahel peatunud. Peter Dawson Special. Mitte sellepärast, et see oleks eriliselt hea olnud. Jim Beam oli hea. Ja villitud kandilisse pudelisse, mis ei veere mööda põrandat. Aga Dawson oli eriliselt odav ja konstaabli palga ja tühja kontoga janune alkohoolik ei saa olla liiga valiv. Ta vaatas kella. Kümne pärast neli. Tal oli kaks tundi ja kümme minutit aega, enne kui alkoholipood kinni pannakse.

 

Ta hingas sisse ja tõusis. Pea tundus lõhkevat. Ta taarus, aga jäi püsti. Vaatas end peeglist. Ta oli põhjakala, kes oli veest tõmmatud nii kiiresti , et silmad ja sisikond tahtsid välja pressida, ja nii tugevalt, et õngekonks oli põse rebestanud ja jätnud endast sirbikujulise roosa armi, mis ulatus vasakust suunurgast kõrvani. Ta otsis teki alt, aga ei leidnud aluspükse, tõmbas jalga põrandal lebavad teksad ja läks esikusse. Välisukse krobelise klaasi taga paistis tume siluett. See on tema, ta tuli tagasi. Aga seda oli Harry mõelnud ka viimane kord, kui uksekell helises. Tookord oli see mees, kes selgitas, et on Hafslundi Elektrist ja peab vahetama voolumõõtja uue ja moodsa vastu, mis võimaldab mõõta elektrikasutust tunnikaupa ja viimse vatini, et kõigil nende klientidel on nüüdseks sellised ning et nad saavad ise sisse logida ja vaadata, millal täpselt nad pliidi tööle on pannud või millal viimati lugemislambi kustutasid. Harry oli vastanud, et tal ei ole pliiti ja kui tal oleks, siis ei tahaks ta, et keegi teaks, millal ta seda kasutab ja millal mitte. Seejärel oli ta ukse kinni pannud.

Aga kogu, mida ta nüüd klaasi taga nägi, oli naise oma. Tema pikkusega, tema kujuga. Kuidas ta trepikotta sisse oli saanud?

Harry avas ukse.

Neid oli kaks. Naine, keda ta kunagi näinud ei olnud, ja tüdruk, kes oli nii väike, et ei ulatunud ukseklaasini. Kui ta nägi rahakarpi, mida tüdruk tema poole sirutas, sai ta aru, et nad olid esmalt helistanud tänavapoolse värava taga mõne naabri uksekella, kes oli nad sisse lasknud.

„Rahakogumisaktsioon,” ütles naine. Mõlemal oli mantli peal oranž Punase Risti embleemiga vest.

„Ma arvasin, et see on sügisel,” ütles Harry.

Naine ja tüdruk vahtisid teda vaikides. Esialgu pidas ta seda vaenulikkuseks, nagu oleks ta neid pettuses süüdistanud. Siis taipas ta, et see on põlgus, ilmselt sellepärast, et ta oli poolpaljas ja haises alkoholi järele ning seda kell neli pärastlõunal. Ja pealegi teadmatuses küllap üleriigilisest ja teleris kajastatud ukselt uksele kogumisaktsioonist.

Harry mõtles, kas ta tunneb häbi. Tundis. Natuke. Ta pistis käe püksitaskusse, kus tal oli tavaks jooma peal olles sularaha hoida, sest kogemus oli näidanud, et pangakaardi kaasavõtmine ei olnud mõistlik.

Ta naeratas tüdrukule, kes päranisilmi tema verist kätt jõllitas, kui ta kokkuvolditud rahatähe plommitud rahakarbi praost sisse pistis. Jõudis märgata habet, enne kui rahatäht kadus. Edvard Munchi habet.

„Pagan,” ütles Harry ja pistis käe uuesti taskusse. Tühi. Nagu ka tema konto.

„Vabandust?” ütles naine.

„Ma arvasin, et see on kahesajane, aga ma andsin teile Munchi. Oma tuhandese.”

„Ah nii.”

„Kas ma võiksin selle ... eh, tagasi saada?”

Tüdruk ja naine vaatasid teda vaikides. Tüdruk tõstis karbi ettevaatlikult kõrgemale, et ta näeks paremini plastplommi kogumisaktsiooni logo peal.

„Saan aru,” sosistas Harry. „Aga kuidas vahetusrahaga oleks?”

Naine naeratas, nagu oleks Harry proovinud nalja teha, ja ta naeratas vastu, et naisele kinnitada, et tollel on õigus, samal ajal kui tema aju probleemile meeleheitlikult lahendust otsis. 299 krooni ja 90 ööri enne kella kuut. Või siis 169,90 poolese pudeli eest.

„Võite lohutada end sellega, et raha läheb abivajajatele,” ütles naine ja tiris tüdruku kaasa trepi ja järgmise ukse poole.

Harry sulges ukse, läks kööki ja pesi käe verest puhtaks, tundis kipitavat valu. Tagasi elutoas, vaatas ta ringi ja märkas, et tekikotil on verisest käest jäänud plekid. Mitte ühtegi SMS-i, ainult kolm vastamata kõnet eelmisest õhtust: üks Bjørn Holmilt, Toteni päritolu kriminalistilt, kaks Alexandralt kohtumeditsiinist. Tema ja Harry intiimne tutvus oli alanud alles üsna hiljuti, pärast väljaviskamist, aga kui otsustada selle põhjal, mida ta Alexandrast teadis – ja mäletas –, siis polnud too seda tüüpi, kes menstruatsiooni mingiks takistuseks peaks. Esimesel ööl, kui naine oli ta koju talutanud ja nad mõlemad olid edutult tema taskutest võtmeid otsinud, oli naine rahutuks tegeva kiirusega luku lahti muukinud ning Harry – ja enda – diivanvoodile sättinud. Kui Harry ärkas, oli Alexandra läinud ja jätnud maha sedeli, milles tänas osutatud teenete eest. Nii et see võis muidugi tema veri olla.

Harry sulges silmad ja proovis keskenduda. Viimaste nädalate sündmused ja kronoloogia olid segased, aga mis puutus eilsesse õhtusse ja öösse, siis oli mälu tühi. Tegelikult täiesti tühi. Ta avas silmad ja uuris oma kipitavat paremat kätt. Kolm verist sõrmenukki, nahk maas ja hüübinud veri haavaservades. Ta pidi olema kedagi löönud. Ja kolm sõrmenukki tähendas mitut hoopi. Nüüd avastas ta, et ka püksid on verised. Liiga palju selleks, et see võinuks ainult tema sõrmenukkidest pärineda. Ja menstruaalveri see vaevalt oli.

Harry tiris tekikoti maha, samal ajal Bjørn Holmile tagasi helistades. Ta kuulis teises otsas kahinat ja teadis, et kusagil kõlab helin, milleks on üks teatud Hank Williamsi lugu, mis räägib Bjørni väitel ühest kriminalistist nagu tema.

„Kuis lähep?” kõlas Bjørni muhe Toteni murre[1.].

„Oleneb,” ütles Harry ja läks vannituppa. „Kas sul on mulle kolmsada krooni laenata?”

„Täna om pühapäiv, Harry. Alkopood om kinni.”

„Pühapäev?” Harry astus pükstest välja ja toppis need koos tekikotiga üle ajavasse mustapesukorvi. „Kurat võtku.”

„Kas oli veel midagi?”

„Ma näen, et sa oled mulle üheksa paiku õhtul helistanud.”

„Jah, aga sa ei võtnud vastu.”

„Ei, tundub, et mu telefon on viimase ööpäeva diivani all vedelnud. Ma olin Jealousys.”

„Sedä ma arvasin, nii et ma helistasin Øysteinile, kes kinnitas, et sa olet sääl.”

„Ja?”

„Ja siis ma tulin sinna. Kas sa tõesti mitte midagi ei mäleta?”

„Kurat, kurat. Mis juhtus?”

Harry kuulis kolleegi ohet ja nägi vaimusilmas, kuidas natuke pungis tursasilmad pöörlesid kahvatus täiskuunäos, mida raamistasid sonimüts ning Politseimaja kõige suuremad ja punasemad põskhabemekotletid.

„Mida sa tiada tahat?”

„Ainult seda, mida ma sinu arvates teadma peaksin,” ütles Harry ja avastas midagi mustapesukorvist. Mustade aluspükste ja T-särkide vahelt välja turritava pudelikaela. Ta haaras selle pihku. Jim Beam. Tühi. Või siiski mitte? Ta keeras korgi pealt, tõstis pudelisuu huultele ja kallutas pea kuklasse.

„Okei, siit tulep lühiülevaade,” lausus Bjørn. „Ku ma kell 21.15 Jealousy baari jõudsin, olit sa täis, ja ku ma su 22.30 koju sõidutasin, kõnelsid sa lakkamatult ainult ühest asjast. Ühest inimesest. Arva ärä, kellest.”

Harry ei vastanud, ta kõõritas pudelisse, jälgis tilka, mis selle sees allapoole valgus.

„Rakelist,” lõpetas Bjørn. „Sa panit autos pildi tasku, mul õnnestus sind korterisse sisse tarida ja oligi kõik.”

Harry nägi tilga kiirusest, et tal on piisavalt aega, ja võttis pudeli huultelt. „Hm. Oli või?”

„See om lühike versioon.”

„Kas me kaklesime?”

„Sina ja mina?”

„Kui otsustada rõhu järgi „mina” peal, siis kõlab nii, et vähemasti mina kaklesin. Kellega?”

„Jealousy uus omanik sai vist ühe litaka.”

Ühe litaka? Ma ärkasin üles, kolm sõrmenukki verised, ja pükste peal on ka verd.”

„Sa tabasit esimese löögiga temä nina, nii et verd purskas. Aga peräst sedä ta kükitas ja sa tabasit hoopis saina. Ja mitte ainult ühe korra. Ma arvan, et sinust om saina pääl ikka veel verejälgi.”

„Aga Ringdal ei löönud vastu?”

„Ausalt ütelda olit sa nii maani täis, et sinust polnud kehavigastuste tekitajat, Harry. Me Øysteiniga saimi su pidama, enne ku sa endäle rohkem viga jõudsit teha.”

„Sa raisk, mitte midagi ei mäleta.”

„Ah, see Ringdal oli ühe obaduse ärä teeninud küll. Ta mängis kogu selle „White Ladder” plaadi ette ja pidas plaani teisele ringile minna. Aga siis hakkasit sa tedä sõimama, et ta om hävitanud baari hää maine, millele sina, Øystein ja Rakel sinu meelest aluse panite.”

„Aga panimegi! See baar oli kullaauk, Bjørn. Ta sai kogu kupatuse olematu raha eest ja mul oli ainult üks nõudmine. Et ta peab saasta eemal hoidma, et ta peab korralikku muusikat mängima.”

Sinu muusikat?”

Inne książki tego autora:
Nahkhiirmees
63,48
Prussakad
58,31
Kummitus
63,52
Rozwiń