Pariisi kõht

Vankrid veeresid, hobused sammusid omatahtsi, pea norus. Mees, kelle proua Francois oli üles korjanud, lamas kõhuli, pikad jalad peitunud vankri tagaosa täitvasse naerikuhja; ta nägu oli surutud keset ilusat porgandilasu, mille pundid end laiutades ülespoole sirutasid; ja kurnatult, haarates laiali kätega määratut aedviljakoormat hirmust, et mõni raputus võib ta maha paisata, silmitses ta enda ees olevat kahte lõputut gaasilaternate rida, mis liginesid ja segunesid seal päris üleval, teiste arvutute valgusallikate seas. Silmapiiril hõljus määratu valge vine, mähkides magava Pariisi kõigi nende leekide säravasse aurupilve.