Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-ollaTekst

Autor:Jo Nesbø
Przeczytaj fragment
Jak czytać książkę po zakupie
  • Czytaj tylko na LitRes "Czytaj!"
Czcionka:Mniejsze АаWiększe Aa



Originaali tiitel:

Jo Nesbø

Doktor Proktor og verdens undergang. Kanskje

Aschehoug

Oslo

2010

Toimetanud Ene Mäe

Korrektuuri lugenud Janne Jõeots

Copyright © Jo Nesbø 2010

Illustrations copyright © Per Dybvig 2010

Published by agreement with Salomonsson Agency

© Tõlge eesti keelde. Minna Salmistu, 2014

ISBN 978-9985-3-3072-2

ISBN 978-9985-3-3186-6 (epub)

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2014

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Esimene peatükk
Maailmsõda ja luksumine

Oslos oli öö ja sadas lund. Suured, pealtnäha süütud lumehelbed pudenesid taevast alla ja maandusid linna katustel, tänavatel ja pargipuudel. Ilmaennustaja oleks teile kindlasti rääkinud, et lumehelbed on vaid külmunud vihmapiisad, mis pilvedest alla sajavad, aga fakt on see, et keegi ei tea päris kindlalt. Lumehelbed võisid langeda ka kuu pealt, mis aeg-ajalt pilvede vahelt paistis ning üle magava linna maagilist valgust heitis. Lumehelbed, mis raekoja ees asfalti puutusid, sulasid kohe ja voolasid veena lähima kanalisatsioonikaevu poole, selle avausest sisse ja tilkusid seejärel torusse, kus nad edasi kloaagitorudesse suunati, mis jooksid risti-põiki sügaval Oslo all.

Mitte keegi ei tea ka päris kindlalt, mis kanali­sat­sioonimaailmas peitub, aga kui sa oleksid olnud nii loll ja hulljulge, et tol detsembriööl sinna alla ronida, hästi vaikselt olla ja hinge kinni hoida, siis oleksid sa kuulnud üsna mõndagi imelikku. Vee tilkumist, kanalisatsiooni lurinat, ringi sebivaid rotte, üht krooksuvat konna ja – tõelise ebaõnne korral – suurte lõugade krigisevat heli, kui need ujumisrõngasuuruseks avanevad, sealt voolava anakondasülje tilkumist ning lõpuks seda kõrvulukustavat pauku, kui lõuad kokku raksatavad. Pärast seda oleks sinu jaoks küll kõik vaikseks jäänud, mu õnnetu sõbrake. Aga kui sul poleks nii viltu vedanud. Sellisel juhul oleksid sa kuulnud teistsuguseid helisid. Helisid, mis oleksid sind imestama pannud. Vahvlimasina plaksatust, kui see hooga kinni läks, särisevat võid, tasast häältemõminat, vahvlimasinat, mis uuesti lahti tehti. Ja seejärel: vaikset matsutamist.


Aga peagi lõppes lumesadu, matsutamine lakkas, Oslo elanikud hakkasid ärkama uuele päevale ja liikusid läbi pimeduse ja lörtsi tööle ja kooli. Ja kui proua Strobe oma õpilastele teisest maailmasõjast rääkima hakkas, piilus kahvatu talvepäike, kes jälle sisse oli maganud, ettevaatlikult üle mäeseljandiku.

Lise istus oma laua taga ja vaatas tahvlile. Proua Strobe oli sinna kirjutanud MAAILMSÕDA. Ta oli A ära unustanud. Seal oleks pidanud seisma „maailmasõda”. See häiris Liset, kellele meeldis, kui sõnad olid õigesti kirjutatud, see häiris teda niivõrd, et ta ei suutnud keskenduda proua Strobele, kes rääkis, kuidas sakslased 1940. aastal Norra vallutasid ja kuidas mõned kangelased olid sakslastega sotid selgeks teinud nii, et norrakad sõja võitsid ja said laulda „Võit on meie, me oleme võitnud, võit on meie”.

„Mida teised siis tegid?”

„Me tõstame käe, kui me küsida tahame, Bulle!” ütles proua Strobe rangelt.

„Jah, seda te tõepoolest teete,” sõnas Bulle. „Aga ma ei näe, et te sellepärast ka paremaid vastuseid saaksite. Minu meetod, proua Strobe, on sõnasabast kinni haaramine ...” Tibatilluke, punasejuukseline ja üsna tedretähniline poisiklutt nimega Bulle tõstis tibatillukese käe õhku ja noppis justkui nähtamatuid õunu.

„... niimoodi! Haarata sõnast, hoida seda, võtta see enda võimusesse, anda sõnadele tiivad ja lasta neil teie poole lennata ...”



Proua Strobe kallutas pead ja vaatas pungis silmadega üle prillide, mis libisesid tema pikal ninal veel sentimeetri allapoole. Ja Lise nägi oma õuduseks, et proua Strobe oli tõstnud käe, et lajatada oma kuulus kateedrilaks. Proua Strobe käenaha heli, mida see männipuiduga kokkupuutel tekitas, oli õudustäratav. Räägiti, et see pani täiskasvanud mehed nutma ja emad oma emasid appi hüüdma. Aga kui Lise järele mõtles, siis pärinesid need sõnad Bulle suust ja seega polnud sada protsenti kindel, et see kõik oli sada protsenti tõsi.

„Mida tegid need, kes polnud kangelased?” kordas Bulle. „Vastake, armas õpetaja, kelle ilu varjutab vaid tarkus. Vastake ja laske meil juua teadmiste karikast.”

Proua Strobe langetas käe ja ohkas. Ja Lisele tundus, et ta nägi, kuidas naise suunurgad tema tõsisel näol tõmblesid. Proua Strobe polnud just naine, kes oleks liialdanud naeratuste ja muu päikesepaistelise miimikaga.

„Need norrakad, kes polnud sõja ajal kangelased,” alustas ta. „Nemad ... ee, ergutasid.”

„Ergutasid?”

„Nemad ergutasid kangelasi. Ja kuningat, kes oli Londonisse põgenenud.”

„Ühesõnaga ei teinud nad mitte midagi,” sõnas Bulle.

„See ei ole nii lihtne,” vastas proua Strobe. „Kõik ei saa kangelased olla.”

„Miks mitte?”

„Miks mitte mida?”

„Miks ei saa kõik kangelased olla?” küsis Bulle ja viskas oma punast tukka, mis vaevu laua tagant välja paistis.

Vaikuses, mis küsimusele järgnes, kuulis Lise kõrvalklassist tulevaid hüüdeid ja luksumist. Ja ta teadis, et seal oli uus käsitööõpetaja Gregor Galvanius, keda nad kutsusid härra Hõkiks, sest ta hakkas närvi minnes luksuma.

„Truls!” kiunus Gregor Galvanius meeleheitlikul falsetil. „Hõkk. Trym! Hõkk.”

Lise kuulis Trulsi ja tolle kaksikvenna Trymi pahatahtlikku naeru, jooksusamme ja ust, mis lahti paisati.

„Kõigile pole antud kangelane olla,” lausus proua Strobe. „Enamik inimesi tahab rahu ja vaikust ja tegeleda oma asjadega, ilma et teised neid seejuures väga palju kiusaks.”

Nende sõnade juures oli enamik õpilastest kuulamise lõpetanud ja vaatas selle asemel akendest välja. Sest seal, lumega kaetud koolihoovis, oli näha jooksmas Truls ja Trym Thranet. See ei olnud just ilus vaatepilt, sest Truls ja Trym olid kaks väga paksu last ja nende püksireied hõõrusid joostes üksteise vastu. Ka nende jälitaja ei olnud teab mis elegantne. Härra Hõkk oli kummargil ja lasi ristis jalgadega traavi nagu hädine sussidega põder ennelõunapäikeses. Põhjuseks, miks ta oli kummargil ega saanud hästi liikuda, oli kontoritool, mis nähtavasti oli kasvanud härra Hõki püksitagumiku külge. Proua Strobe vaatas aknast välja ja ohkas raskelt:

„Bulle, ma kardan, et mõned inimesed on lihtsalt nii ülimalt tavalised ja neile pole raasugi kangelaslikkust kaasa antud.”

„Mis värk selle tooliga on?” küsis Bulle vaikselt.

„Tundub, et see on õmmeldud ta püksitagumiku külge,” vastas Lise ja haigutas. „Vaata, ta jõuab kohe jääle ...”


Gregor Galvaniuse alias härra Hõki sussid olid hakanud tema all ringi käima. Ja siis ta kukkus. Otse tagumikule. Õigemini, kuna tagumik oli tooli küljes kinni ja toolil olid rattad, ja rattad olid hästi õlitatud ja koolihoov kaldega Kanonbekkeni poole, leidis härra Hõkk end järsku olevat tahtmatu reisija kontoritoolil, mis veeres kaldest alla aina suuremal kiirusel.

„Armas jumal,” pahvatas proua Stobe hirmunult, kui avastas oma kolleegi kiire sõidu maailma – või igal juhul koolihoovi – lõpu poole.

Mõne sekundi valitses säärane vaikus, et oli kuulda vaid rataste põrinat jääl, siledate tuhvlite vilinat, kui need meeleheitlikult pidurdada püüdsid, ja lisaks kõigele ägedat luksumist. Seejärel põrkasid tool ja käsitööõpetaja kokku koolihoovi servas kõrguva lumehangega. Ja lumehang justkui plahvatas ning järgmisel silmapilgul oli õhk täis lumepulbrit. Tool ja Gregor Galvanius olid kadunud!

„Mees üle parda!” möirgas Bulle, hüppas üles ja kargas mööda laudu ukse poole. Ja teised järgnesid talle, isegi proua Strobe, ja üks-kaks-kolm olid kõik õues, välja arvatud Lise. Lise seisis tahvli juures, kriit käes, ja kirjutas M-i ja S-i vahele A. MAAILMASÕDA. Niiviisi. Seejärel lippas ka tema õue.

*

Lumehange juures olid proua Strobe ja üks teine õpetaja ametis Gregor Galvaniuse väljakaeva­misega, kes istus endiselt toolil kinni.

„Kuidas sul on, Gregor?” küsis proua Strobe.

„Hõkk,” vastas Gregor. „Ma olen pime!”

„Ei ole sa midagi,” sõnas proua Strobe ja koukis näpuga lund, mis oli mehe prilliklaaside taha tunginud. „Niimoodi ...”

Galvanius pilgutas segaduses silmi ja punastas, kui naist märkas. „Oi, tere, proua Strobe! Hõkk!”

„Päris mürgel kohe,” ütles Lise Bullele, kes oli sündmuskohal esimesena platsis olnud, ta oli sinna jõudnud nii ruttu, et oli kaetud valge lumepulbriga, mille Galvanius üles keerutas. Bulle ei vastanud, vaid jõllitas Kanonbekkeni poole.

„Kas midagi on lahti?” küsis Lise.

„Ma nägin midagi, kui siia jõudsin. Lumepulber oli selle külge kinni jäänud.”

 

„Mille külge?”

„Vot seda ma ei teagi. See kadus ära, kui lumi sulas.”

Lise ohkas. „Me peame varsti midagi su ülilennuka fantaasia suhtes ette võtma, Bulle. Võib-olla saab doktor Proktor leiutada midagi, mis neid ettekujutusi leevendab.”

Bulle pilgutas lume ripsmete vahelt välja ja haaras Lisel käest. „Tule!”

„Bulle ...”

„Tule,” ütles Bulle ja tõmbas jopil luku eest kinni.

„Meil on tund pooleli!”

Aga seda Bulle ei kuulnud. Ta oli juba sügavasse lumme sumbanud ja nüüd lasi järsul kallakul kõhuli liugu jääga kaetud oja poole.

„Bulle!” ütles Lise ja sumas järele. „Me ei tohi sinna minna!”

Bulle, kes oli juba jalule saanud, osutas võidukalt millelegi lumel.

„Mis see on?” küsis Lise ja tuli lähemale.

„Jäljed,” vastas Bulle. „Jalajäljed.”

Lise vaatas alla ja nägi lumel tõepoolest üsna sügavaid jalajälgi. Need suundusid jää peale, mis oli kaetud väga õhukese lumekihiga.

„Keegi on üle oja läinud,” sõnas Lise. „Mis siis?”

„Aga vaata neid jälgi,” lausus Bulle. „Need ei kuulu ju loomale. Nõus?”

Lise mõtles kõigile loomajälgedele, mida nad olid looduslootundides näinud. Käpad, küünised, linnujalad. Need ei sarnanenud ühegagi neist. Seejärel ta noogutas nõusoleku märgiks.

„Ja need ei ole ka kingade ega saabaste jäljed,” ütles Bulle. „Müstiline ...”

Ta järgnes tatsates jälgedele jää peale.

„Oota!” ütles Lise. „Mõtle, kui jää ei ...”

Aga Bulle ei kuulanud. Ja kui ta oli kindlalt üle jää jõudnud, pööras ta ringi: „Tuled ka või mis?”

„Isegi kui jää sind kannab, võib juhtuda, et see on minu jaoks liiga õhuke,” sosistas Lise ning kartis, et proua Strobe võib neid koolihoovist märgata.

„Ah?” hüüdis Bulle.

Lise osutas jääle.

Bulle näitas vastuseks näpuga oma pead. „Kasuta oma maapähkliaju! Vaata jälgi! See, kes siit üle on läinud, on suurem kui sina ja mina kokku!”


Lise vihkas seda, kui Bulle rääkis, nagu ta oleks targem kui Lise. Siis trampis ta paar korda vihaselt lumel. Mõtles, mida ütleks komandandipapa – või veel hullem, komandandi­-mamma –, kui Lise tuleks koju märkusega proua Strobelt. Ja ta tundis, et seda ta küll ei tahaks. Ning seejärel kõndis ta üle jää. Sest nii juba kord on, kui sulle on osaks saanud õnnetus olla juhuslikult Bulle-taolise poisi parim sõber.

Jäljed läksid suure ringiga läbi Sarapuumetsa, mis tegelikult kujutas endast vaid tagasihoidlikku ja ilusat puudesalu, üle Sarapuusilla, tagasi koolihoovi ja trepist üles võimlasse. Nad avasid ukse ja läksid sisse.

„Vaata,” ütles Bulle ja osutas põrandal olevatele märgadele jälgedele. Aga jäljed muutusid aina vähem märgatavaks, kui nad kõndisid läbi koridori, garderoobi ja jäid lõpuks tühja võimlasse seisma, vaadates viimaseid jäljeriismeid, enne kui need täiesti ära kadusid.


„Selle jalad on kuivaks saanud,” sõnas Bulle ja nuhutas õhku.

Mille?” küsis Lise ja vaatas kooliorkestri lippu, mis toetus võimlemismattide ja vana kitse taga vastu seina. Siin nad harjutasidki, kooliorkester, kus nii tema kui ka Bulle pilli mängisid. Lipp oli sinine ja orkestri nimi oli sinna kollasega peale tikitud: DØLGENI KOLIORKESTER. Bulle hakkas tagasi väljapääsu poole kõndima ja Lise sööstis talle järele. Sest kuigi ta oli tark ja julge tüdruk, kes üldse ei uskunud kummitusi, koletisi ja muid selliseid asju („hah! millised kümneaastased nagu üldse selliseid asju usuvad,” mõtles ta), ei tahtnud ta uuesti üksi jääda. Sest seal oli midagi, mis oli pannud karvad ta kaelal püsti tõusma, midagi, mis oli valesti, ja see oli tekitanud talle tunde, justkui oleks ta mingis unenäos.

Koolihoovis seisis direktor lumehange ees ja küsis valjul häälel, kas keegi oskaks talle rääkida, kes oli härra Galvaniuse püksitagumiku tooli külge õmmelnud. Bulle ja Lise seisid võimlasse viiva trepi kõige ülemisel astmel ja nägid, kuidas lapsed hirmunud pilke heitsid; esiteks direktorile ja siis Trulsile ja Trymile, kes seisid õlg õla kõrval, käed rinnale ristatud ja vaatasid hoiatavalt teistele otsa.

„Keegi ei julge kunagi Trulsi ja Trymi peale keelt kanda,” sõnas Lise.

„Proua Strobel on ehk õigus,” lausus Bulle. „Enamik inimesi tahab lihtsalt rahu ja vaikust ja tegeleda oma asjadega, ilma et teised neid seejuures väga palju kiusaks.”

Samal hetkel helises koolikell tundi. Või siis tunnist välja. See päev tõotas igatahes tulla väga imelik, nentis Lise.

Ja veel imelikumaks läksid asjad viimase kooli­tunni keskel. Sest just siis taipas Lise, mis valesti oli. See tabas ta pead nagu Trulsi ja Trymi visatud lumepall. Kooliorkestri lipp! Lipp, millele oli kollasega tikitud nimi ja mida ta oli sada korda näinud. DØLGENI KOOLIORKESTER. Aga sellel lipul, mida ta võimlas näinud oli, seisis DØLGENI KOLIORKESTER. Üks O oli vahelt ära jäänud. Lise tundis, kuidas ta sisemus läks jääkülmaks. Kuidas see võimalik oli?

Kell oli tunni lõpetanud ja Lise oli tõmmanud Bulle endaga kaasa tühja võimlasse, kus nad seisid ja vaatasid vana orkestrilippu. Bulle veeris tähthaaval: „D-Ø-L-G-E-N-I-K-O-O-L-I-O-R-K-E-S-T-E-R.”

„Aga enne oli seal üks O-täht puudu!” sõnas segaduses Lise. „Ausõna!”

Bulle sättis näpuotsad vastamisi ja keeras end Lise poole: „Võib-olla leiutab doktor Proktor sulle midagi, mis leevendab neid ettekujutusi, kallike.”

„Ma ei kujuta endale mingeid asju ette!” hüüdis Lise meeleheitlikult.

Bulle patsutas talle sõbralikult seljale. „Jama kõik. Kas sa tead, mis on sinu ja minu erinevus, Lise?”

„Ei. Või siis jah. Peamiselt kõik.”

„Erinevus, Lise, on selles, et mina kui su sõber usun alati pimesi kõike, mida sa räägid.”

„See,” vastas Lise, „on sellepärast, et erinevus sinu ja minu vahel on see, et ma räägin alati tõtt.”

Bulle vaatas mõtlikult lippu. „Ma usun, et nüüd on vist aeg otsida meie sõprade käest nõu.”

„Meil ei ole sõpru, Bulle. Peale üksteise on meil veel vaid üks sõber!”

„Kõlab nagu terve kari sõpru, kui sa minu käest küsid,” sõnas Bulle ja hakkas vilistama „Vana jäägrimarsi” esimest häält. Ja siis ei suutnud Lise vastu panna; ta läks kaasa ja vilistas klarneti osa.

Ja „Vana jäägrimarsi” helide saatel marssisid nad koolist Kanonveienile, mööda punasest majast, kus elas Lise, mööda kollasest majast otse üle tee, kus elas Bulle, ja edasi veidra, sinise ja viltuse maja juurde, mis asus tänava lõpus, peaaegu peidetud lumehangede alla, kus elas nende ainus sõber. Nad sumasid läbi lume, mööda raagus pirnipuust ja koputasid uksele, kuna uksekell oli endiselt rivist väljas.

„Doktor Proktor!” hüüdis Bulle. „Tee lahti!”

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?